Kas tõesti juba 10 aastat? Alles see oli, kui hakkasime Soome sõprade abiga õhinal esimesi samme tegema. Üle kivide ja kändude läks meie tee, aga alla ei vandunud kumbki pool. Tuli esimene edu ja esimene tagasilöök ning nii ikka edasi – rõõm ja mure käsikäes.
Tänaseks on juhtkorte treenerite tegevtuumik moodustanud sihtasutuse Juht- ja Abikoerte Kool, mis tekkis 1992. aasatal loodud Eesti Pimedate Juhtkoerte Fondi (juhataja Leili Luik) reorganiseerimise tagajärjel.
Juhtkoerte Kool on mittetulunduslik ühing, mida juhib 5-liikmeline juhatus (esimees Mati Malm) ja 5-liikmeline nõukogu (esimees Ulvi Kokla). Tartus asuv kool on kennelliidu liikmesorganisatsioon, tal on labrador-retriiveri tõugu koerte kennel nimega Juht ja inernetis oma kodulehekülg (toimetab Tiina Linno).
Fondi algusaastatest alates on Eestis väljaõppe saanud 23 juhtkoera, neist 20 labradori tõugu ja 3 tõuvaba koera. Nendega koostööd tegema on koolitatud sama palju nägemispuudega inimesi, kellel tänu sellele on nüüd suurem liikumisvabadus ja seega ka suurem iseseisvus ning kes on enda jaoks avastanud põneva koertemaailma.
Oleme viinud seaduseandjad nii kaugele, et Eestis kehtib juhtkoertel tasuta sõidu- ja suukorvita olemise õigus ning ta võib vaegnägijast peremeest saata igal pool (asutused, polikliinikud, kohvikud, rannad jne). Enamus sõidukijuhte oskab märgata tänaval juhtkoeraga liiklejat ja neile viisakalt teed anda.
Seda polegi nii vähe! Eriti kui arvestada, et alustati tühjalt kohalt, kus initsiaatoritel endilgi, tolleaegsetel EPITAR-i direktorile Enn Sellile, sekretäril Eeva Kirilloval ja vetarstil Aili Kreutzbergil polnud kindlustunnet uue asja edukusse meie karmides tingimustes. Sellepärast ka esialgne tagasihoidlikkus ja vähene reklaam. Aga nüüd kõigest kõvasti ja julgesti!
Päris alguse juures
… olid vaegnägijad Jaan Martin Eestist ja Osmo Salmi Soomest. Suurima tänu aga oleme võlgu Soome Juhtkoerte Kooli juhatajale, tolleaegsele peatreenerile Juha Herttuainenile, kellel vaatamata sellele, et nende juures väljaõppe saanud esimene juhtkoerte treener ameti maha pani, oli veel usku ja tahet koolitada praktiliselt “oma kulu ja kirjadega” veel teisigi treenereid.
Käia vaatamata oma hõivatusele Eestis meie tegemisi jälgimas ja juhtnööre andmas, võtta osa Eesti-Soome juhtkoerte maavõistlustest, laagritest ja muudest üritustest. Lokkis habeme taga heatahtlik naeratus, karutaolise kogu profiliigutused juhtkoera õpetamisel ja rahulik seletus toimuva mõistmiseks – niimoodi alustas ta meie kannatlikku juhendamist.
Vähese jutuga, kuid kirjandusliku soonega Juha Herttuainenil nägi 1998. aastal Soomes ilmavalgust mahukas raamat “Opaskoirat” (“Juhtkoerad”), milles on mõne sõnaga juttu ka eestlaste tegemistest selles vallas. Niisiis oleme “raiutud raamatusse”.
Peagi liitusid Juhaga Eestisse sõitude ajal peapeesar (ameti seletus allpool) Heikki Saastamoinen ja juhtkoerakasutajate ühingu sekretär Esko Palosvirtta. Viimane tõmbas heategevuslikku üritusse kaasa ka oma naise Riitta. Koos käisid nad isegi aastasel eesti keele kursusel, et siin kohapeal paremini koerakasutajatega suhelda. Eesti keele õppimisele pani rõhku ka Olavi Mäkinen, vaegnägija Soomest, kes samuti abistab meid igati ning oli mitu aastat juhtkoerte fondi juhatuse liige.
Maavõistlused
Ülelahe esindajana kuulub praegu kooli nõukogusse energiline Esko, kes on olnud ka Eesti-Soome maavõistluste põhiorganiseerija. Esimene ning kõige suurejoonelisem ühislaager ja maavõistlus toimus 1995. aastal Lääne-Virumaal Rakkes, allakirjutanu kodukoas.
See oli tol ajal suursündmuseks mitte ainult juhtkoerandusega seotud inimestele, vaid ka kohalikele elanikele. Kõik tahtsid kuidagi abiks olla, kõige nutikam selles vallas oli aga kohalik baarman, kes kogu oma baari sisuga kolmeks õhtuks laagriliste juurde jahilossi kolis.
Kohalikud noormehed tegid süntesaatoril mõnusat muusikat ning tants ja trall käis hilisööni. Hommikul said kõik kahe- ja neljajalgsed õuest läbivoolavas jõekeses ennast värskeks ujuda ja sõit võistluslinna Paidesse võis alata.
Esimesed kohad jagasid omavahel muidugi soomlased, kuid julge osavõtt tähendas ka midagi.
Järgmisel aastal oli võistlus Haapsalus, kõik edasised korrad oleme jõudu katsunud Tartus. Aasta-aastal on meie koerakasutajate võistlusvorm ja -närv paranenud ning tulemused polegi enam nii ette arvatavad. Eestipoolsed edukamad osavõtjad on olnud Gerli Kangur juhtkoer Boliga ja Kaili Mikk juhtkoer Doraga.
2001. aasta sügisel käis Eesti juhtkoerte tööga Tartus tutvumas Terry Barret, San Rafaeli juhtkoerte kooli juhataja Kaliforniast USA-st. Üks nende kooli neljajalgsetest vilistlastest tõi ka oma ärimehest peremehe katastroofi ajal maailma kaubanduskeskusest eluga välja! Terry Barret jälgis õppes olevate koerte treenimist, vaatas mitme juhtkoera ja -kasutaja tööd ning jäi tulemusega igati rahule.
Mida peab oskama juhtkoer
… ja kuidas käituma tema peremees(-naine), sellest saate põhjalikumalt lugeda meie koduleheküljelt. Lühidalt öeldes peab juhtkoer igas olukorras väärikalt käituma, juhtima pimedat peremeest vastavalt jalakäijate reeglitele ohutult mööda teed, arvestades kõikvõimalike takistustega, oskama suunda pidada, tundma pöördeid, andma kätte maha kukkunud esemeid, leidma üles ja kätte näitama otsitava koha (uks, trepp, pink jne).
On veel palju asju, mida ta oskama peab ning kõike ei jõua ega saagi võistlustel kontrollida. Kohtunikud kõnnivad iga võistleja taga kogu võistlusraja pikkuse ning nendele kilomeetritele kulub palju aega ja märkimisväärselt kingataldu.
Kui palju jalanõusid kulutab läbi treener ühe juhtkoera väljaõpetamise ajal ja kasutajaga kokkuõppe jooksul, mis kestab poolest aastast asatani? Igatahes saaksid jalatsifirmad oma uut toodangut just juhtkoerte treenerite jalas testida. Koerale tulevad liiklusreeglid “selgeks kõndida”, et ta neid mitte ainult ei oskaks, vaid lausa ei suudakski teisiti toimida, läheks õieti ka siis, kui peremees eksib ja valesti nõuab.
Juhtkoera töö eripära seisneb selles, et ta on kuulekas, kuid samas targalt allumatu. Olla tubli juhtkoer, see pole ainult oskus (pimedat juhtida), vaid ELUSTIIL, mis peab talle ka meeldima. Sellepärast ei tohigi juhtkoerast labrador-retriiverile tutvustada pardikatse tegemise lõbu.
Ka juhtkoerte treeneri töö on väga spetsiifiline ja nõuab meisterlikkust: ta peab suutma reeglite sisendamise kõrval arendada koeras võimet ja julgust ülesandeid iseseisvalt lahendada. Samuti peab ta tundma pimeda inimese maailma ja tema võimalusi ning suutma tandemi juhtkoer-inimene edukalt tööle panna. Ilma mitme aasta pikkuse eriettevalmistuseta ja suure vastutustundeta siin toime ei tule.
Juhtkoera elu
Selle jutu peale võib jääda mulje, et juhtkoera väljaõpe ja edaspidine elu on üks suur piin ja ränkraske töö. Nii see siiski ei ole, otse vastupidi. Tsiteerin Tarkade Koerte Klubi reklaamvoldikule kirjapandud mõtteteri: “Iga koer nõuab tegevust, talle on vaja liikumist, piisavalt tööd ja palju mõtemist nõudvat ajavidiet. Koerad tahavad sinuga koos rohkem aega veeta ja leida rakendust kõikidele oskustele, mida nende vähene töövajadus on tuhmistama hakanud.”
Juhtkoerad saavad kõiki neid loetletud vajadusi rahuldada ning nende oskused löövad täies mahus särama. Nad on kui koertemaailma briljandid, kes kaunistavad nägemispuudega peremehe elu, mis kulgeb meie omaga võrreldes hoopis teistsugustes oludes. Oludes, mis panevad inimese igati proovile – et eluga toime tulla, peavad nad olema topelttublid.
Sellegipoolest, kui ma esimest korda nägin Gerlit juhtkoera saatel, pisipoeg kanderihmadega kõhu peal ja pungil seljakott seljas, mööda Tartu linna läbikaevatud kõnniteid liikumas ja autodest tulvil peatänavaid ületamas, tahtis mu süda seiskuda. Oli see vast usaldus koera vastu ja samas suurepäraselt laabuv koostöö!
Praegu ei üllata mind vist enam millegagi, ka sellega mitte, et koerakasutajad Eesti piires vabalt ringi reisivad. Siiski hämmastas mind eelmisel aastal juhtkoera saanud Mati Pressi originaalsus koera kasutusala laiendamisel. Juhtkoer Arinale näidati kätte tee kartulipõllu ja koduõuel asuva keldri vahel ning nüüd sai Mati ise koera juhatusel käsikäruga käik kartulid koju vedada.
Juhtkoerad on ka ise endale lisakohustusi võtnud. Näiteks “karjatas” Kaili Miku juhtkoer Dora neile külla tulnud aastast pisipõnni, et see järsust trepist alla ei kukuks, seistes ise trepi ja tüdrukutirtsu vahele ning üritades teda sealt eemale müksida.
Enn Metsmaa segavereline juhtkoer Fredi korjas mahakukkunud või muidu kättesaadaval olnud asjad (sokid, sussid, kotid jne.) üles ja viis eksimatult just sellele pereliikmele, kelle omad need konkretselt olid. Juhtkoer Hussein korjas üles ja andis oma peremehe, vaegnägijast meistrimehe kätte ka kõige väiksemad mahakukkunud kruvikesed. Sama koer andis uksekella, kui õuest tuppa tahtis. Ja mitte keegi polnud talle seda õpetanud!
Pärast nii tubli olemis ei saa juhtkoertele pahaks panna ka mõnda vempu, mida nad vahetevahel peremeestele mänginud on. Kord otsis Aare Karu oma juhtkoera Peppit mööda korterit taga. Kutsumise peale koer juurde ei tulnud, oma asemel teda ei olnud, laua all samuti mitte. Lõpuks tuli välja, et otsitav mõnules vaikselt oma peremehe voodis! Peppi mängis ükskord koeratoidu reklaamis ja küllap arvas, et nüüd võib kodus staaritseda.
Sellele vaatamata armastavad juhtkoerad oma peremehi väga, kuna need võtavad ta igale poole kaasa. Merle Aitsare juhtkoer Bona jooksis kodust kilomeetri kaugusele bussipeatusesse ja ootas linnast tulevat õhtust bussi, kuna lootis, et sellega tuleb tagasi ka hommikul autoga ära viidud perenaine.
Kasvupered
See vahejuhtum annab vastuse küsimusele, kuidas võtavad labradorid täiskasvanuna omaks uue peremehe. Hästi! Tüüpilise elukäiguga juhtkoer peab seda tegema kaks korda – siis, kui satub kasvuperest treeneri kätte ja siis, kui läheb vaegnägija juurde.
Kasvuperede varianti kasutatakse selleks, et kutsikas harjuks inimeste elukeskkonnaga. Puuris või aedikus kasvades tal seda võimalus pole. Treeneri juurest läheb koer nägemispuudega inimese perre juba viisaka ja targa juhtkoerana. Sellisel juhul saab valida, millisele inimesele milline juhtkoer anda, et nad omavahel paremini sobiksid. Ainuke probleem on selles, et leida teadlikud pered, kes suudavad enda kasvatatud koerast teiste heaks loobuda.
Suur aitäh kõikidele senistele ja ka tulevastele kasvuperedele, sest teie eneseohverdus on kandnud suurepärast vilja:
Juhtkoer Kasvataja
Boli Külli Väikene
Dora Jevgenia Kurgina
Peppi Annika Jeremenko
Bona Erna Kalpus
Karmen Endel Malm
Marshal Kristel Kõrgmaa
jpt.
Marshali kasvatajad organiseerisid koolile ka rahalisi korjandusi. Aitäh!
Peesar
Veel tahan nimetada Ene Blumbergi, tänu kellel on moodustunud Rakveres terve kasvuperede kett, ja tagasihoidlikku Külli Väikest, kes hooldab ja sponseerib oma kasvandikku siiani ning kes on ka meie ainuke peesar.
Peesar (laen soome keelest) on inimene, tavaliselt kogenud koerakasvataja, kes oma vabast ajast ja tahtest tuleb koerakasutajale appi, kui see tahab noore juhtkoera tööd kontrollida, uut marsruuti õppida, võistlusteks valmistuda või ühisüritusi organiseerida.
Need ametikohad on meil veel täitmata ja seepärast peavad juhtkoerte treenerid – Veronika Malm, Riina Rull ja Anu Lokke – ka neid kohustusi kandma. Siit ka palve “suurele ringile”, neile, kes tunnevad endas võiet teisi inimesi tasuta abistada – võiksite proovida peesari ametit, sellist kogemust ei saa te kuskilt mujalt. Võimalus elada sisse inimese rolli, kes 95% ulatuses peab ärajäänud info katma muude aistingutega ning kes allesjäänud 5% suudab laiendada peaaegu 50%-le, on väga hariv ja silmaringi laiendav.
Aidates puudega inimest aitame ka iseennast, sellisele järeldusele on Soomes tulnud enamus peesareid. Olen selle väitega igati nõus. Kümne esimese aastaga on juhtkoeranduse kaudu aidanud teisi ja iseennast päris palju inimesi. Suur suur aitäh teile kõigile! Loodame, et edaspidi laieneb meie toetajatering veelgi.
Anu Lokke, juhtkoerte treener
