Taara pst. 12-1, Tartu
+372 58 103 441
info (at) juhtkoer.ee


Empaatiavõime teeb Veronika tugevamaks

Allikas: Naised.ee (ajakiri Naised)

Veronika Malm. Foto: Aldo Luud

Veronika Malmi (49) kutsutakse nägemispuudega inimeste seas hellitusnimega “meie koera emme”. 21 juhtkoera välja õpetanud tragi tartlanna naeratab hüüdnime peale, kuid hetkeks helgivad silmades pisarad: “Seda lihtsalt ei oska sõnadesse panna.

Pildike Taaralinnast: talvine õhtupoolik, ühes äärelinna hubases majakeses heidavad toanurkadesse valgusleeke põlevad küünlad. Ruumi kogunenud inimesed on võtnud istet joogamattidel. Mõni minut enne joogatunni algust tormab sisse hingeldav Veronika, kergelt hilinedes, jopehõlmad eest lahti. Ta näost on aimata kurnatust, mida tugeva loomuga naine alla surub. Kui ta aga kogemata meditatsiooni ajal tukkuma jääb, on ta ärgates kohmetu.

“Oh, meil on kodus jälle kutsikad. Öö läbi sai valvatud,” toob “koeraemme” vabanduseks. Ah, võta oma koerad Veronika ja tema abikaasa Mati ühises kodus hõivavad alatasa suure osa eluruumist koerad. Kui tütrel Reginal saab koertest kõrini, viskab ta emale: “Ah, võta oma koerad ja mine…” Kui kodus kipub “kuumaks” minema ja hõõgumas on väike nääklus, võtabki pereema oma kutsad ja läheb. Jalutama. Kuni “kuumad söed” maha jahtuvad.

“Koertega tegelemise puhul on tore vabadus, et võin alati minna, kuhu tahan, ja koerad ühes võtta,” selgitab aktiivse olemisega naine, kes lippab juhtkoertega nii panka, toidupoodi kui ka metsajalutuskäikudele – ühesõnaga kõikjale, sest juhtkoer peab õppima igal pool, ka siseruumides käituma. Veronikat naljalt koerast saatjata ei kohta.

Meditatsioonide, joogatundide ja šamanistlike praktikate kaudu on Veronika juba kümmekond aastat oma hinge sügavusi tundma õppinud. Ta on saanud aru, et elus tasubki pühenduda vaid sellele, mille poole süda ja unistused pürivad. Siis loksuvad materiaalsed asjad iseenesest paika.

Muinasjutt “Veronika ja neljajalgsed sõbrad” algas 35 aastat tagasi organisatsioonist ALMAVÜ. “Seal olid arvel kõik teenistuskoerad ja teenistuskoertega seotud inimesed, kes tegelesid kas spordi või näitustega. Nii ka mina ja mu esimene koer, idaeuroopa lambakoer Kraft.”

Krafti sai Veronika tänu isale, kes aitas tal koera ALMAVÜst “välja sebida”. “Ikka lapsed tahavad koera, kuid meie kodus peamise perenaise rollis olnud vanaema ei lubanud. Hakkasin salaja mannakarbist tehtud kassasse raha koguma, sest isa lubas koera. 50 rubla, mis kutsikas maksis, sain kokku ka.” Alguses oli juttu väiksest koerast. Isegi vanaema lõpuks heldis, et olgu siis väike. Aga isa rääkis töökaaslasega, kes väitis, et väiksel koeral on ka väiksem taip, ja soovitas idaeuroopa lambakoera.

Kutsikaga tuldi koju ja lõpuks pidi teda ka vanaemale näitama. Memm takseeris pikalt ja ühmas: mis te jamate, kutsikal on jämedad käpad, sellest tuleb suur koer. Isa kaitses, et ei tule suur, tuleb pikk. Kraft sirgus aga tõeliselt suureks – turjakõrgus 71 cm. Veronikast sai Krafti perenaine 13aastaselt ja koeraga tegelemisele kulus kogu ta teismeiga. Ta õpetas koera välja ning idaeurooplasest sai tark ja ustav kaaslane, kellega võideti sõjaväestatud mitmevõistlustel (kus tuli isegi käsigranaati visata ja õhupüssist täpsust lasta) mitu aastat järjest Eesti võistlusi.

“Kui Kraft suri, oli ta üheksa-aastane. Süda jäi haigeks. Võtsin teise koera, suure šnautseri, aga temaga enam ei võistelnud.” Veronika kohtus Matiga, kellega koos purjetati abieluranda, ja noor pere kolis maale. 1992. aastal alustati Eestis pimedate juhtkoerte väljaõpetamist.

Aastal 1995 pakuti Veronikale tööd treenerina

Tol ajal liikusid selles valdkonnas imeväikesed rahad, kuid Veronika haaras kinni õlekõrrest: temale oli see võimalus tegeleda koertega ja saada samal ajal ka tasu. Praeguseks on naine pimedate juhtkoeri välja õpetanud rohkem kui 15 aastat. Töö on talle nii hobi, igapäevaelu kui ka rutiin: kõike parasjagu.

Mõistusega mõistetamatu abi Veronika hinges on tänutunne loomade ees, kes aitavad nägemisvaegusega inimestel elukvaliteeti parandada. “Kolmas juhtkoer Ariina, kelle välja õpetasin, läks mehele, keda peksti jalgadega pähe ja kes jäi seetõttu pimedaks. Tänu Ariinale sai ta jälle omal käel kodunt väljas käia.” Nüüd on Ariina surnud, aga kui peremehel palutakse oma koerast rääkida, siis tal pisarad voolavad. “Ta ilmselt ei uskunud, et üks koer võib ellu nii palju positiivset tuua,” leiab Veronika. “Koera abil sai ta taas igal pool aktiivne olla.

Tihti on pimedatele nende koer lähedasim sõber, kellega rääkida, oma rõõmusid ja muresid jagada. Koeri ei pea paluma nagu inimesi, et tule minuga siia või sinna, aita mind. Koerad on kaaslased, kellega saab iga kell koos välja minna, ja see on hea tunne.” Ariina jäi suhkruhaigeks ja tuli magama panna. Peremees püstitas kodus koerale mälestuskivi. Sellest rääkides helgivad Veronika silmad niiskelt: “Ma ei suutnud selle mälestuskivi juures seista. See, et koer võib olla inimese jaoks uskumatult suur, pole mõistusega mõistetav.”

Juhtkoera õpetamisel loeb ennekõike täpsus

Just käskude sõnastamise täpsus, sest vajalik teekond on vaja õpetada pimedale selgeks kui luuletus, mida ta siis hiljem omapäi koeraga käies kordab. Peremehel tuleb koerale öelda pöördeid, käskusid “Seis!”, “Parem!”, “Vasak!”, kust tänavanurgalt kuhu. Aga kui peremehel endal kaob “järg” teeotsaga, küsib ta abi nägijailt.

Veronika on täheldanud, et nägijad inimesed juhatavad pahatihti teed kuidagi pealiskaudselt. Kuid pimedale on vaja täpseid juhiseid, siis oskab ta need koeralegi edastada.

Selle aja jooksul, kui Veronika on juhtkoertega tegelenud, on pimedate elu tema sõnul Eestis palju edasi arenenud. On tulnud juurde rehabilitatsioonikeskused, inimestel tekkinud motivatsioon. Järjest rohkem on tegevusalasid ja nad saavad olla aktiivsed. “Vanasti nendega nii palju ei arvestatud. Minu esimene koer läks naisele, kes elas Tartus ringteel. Ajaks, kui ta juhtkoera sai, polnud naine iseseisvalt käinud mujal kui kodus ja kodu kõrval kombinaadis, kus ta harjakesi tegi. Tol korral olid pimedad pigem omaette. Nüüd pakutakse neile rohkem aktiivseid võimalusi, paljud õpivad massöörideks, leiavad töökohti.”

Öised poegimised ja tissitamised

Enamik juhtkoeri sirgub Veronika ja Mati enda kodus poeginud labradoride pesakondadest, ja ikka juhtub, et peale suurte neljajalgsete mürgeldamiste kostab siit-sealt ruuminurgast hädist niutsumist: taas on uus pesakond sirgumas. Kõige suurem pesakond, kelle “koeraemme” vastu võtnud, oli üheksa pisikest.

“Kui koer poegib, olen temaga koos öö otsa üleval. Koeral sünnivad pojad tihti kahetunniste vahedega. Enne päev otsa ähib ja kui sündima hakkavad, läheb öö lisaks. Kui kõik kutsud ilmale tulnud, olen tavaliselt meeletult väsinud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt.” On vaja jälgida, kas mõne kutsika jaoks tuleks kutsuda loomaarst poegimist stimuleerima või kas mõnda on vaja ise välja aidata. Enamasti tuleb koeralaps ilmale pea ees, kuid vahel esineb tuharseisu ja kui lootekott on ka tühjaks jooksnud, võib pisike jääda pikemaks ajaks sünnitusteedes edasi-tagasi laveerima. “Sellisel juhul pean natuke “näperdama” ja aitama tal sündida. Kui miski ei aita, kutsun loomatohtri.”

“Emme” on Veronika olnud kokku 72-le nende kodus ilmavalgust näinud koerakesele, enamikul neist on olnud õnnelik sünnilugu, harva esineb ka kurbi juhtumeid. Näiteks oli ühel kaheksa õe-vennaga koerakesel sündides naba juures verejooks, arst tuli kohale, kuid loom ei jäänud ellu. “Kui kutsikas on surnud, tegeleb sellega mu mees. Mina ei suuda, lähen kohe teise tuppa,” vestab Veronika, kes palub alati koertele poegimise ajal inglite abi.

Ent poegimisega asi ei lõpe. Järgmised magamata ööd saabuvad siis, kui tarvis jälgida, kas kõik kutsikad korralikult emme tissi otsas kõhu täis söövad. “Kui on suur pesakond, kontrollin, et kõigile piima jaguks. Mõni on pesast kaugele läinud, toon ta emale lähemale ja vaatan, et ta maha ei jahtuks. Meil ei ole koerte jaoks kodus eraldi ruume, nad on meiega koos. Kui ikka mu voodi jalutsis keegi niutsub, siis kuidas ma ei lähe ega hoolitse tema eest!”

Kutsikate esimestel elupäevadel ja -öödel on Veronika elu paras hullumaja. “Ükskord avastasin, et tarvis ruttu linna minna, kuid olin magamata öödest väga väsinud. Linnas oli tähtis koosolek. Kohale jõudes vaatasin, et mul pole sokke jalas. Tulekuga oli nii kiire, et panin saapad automaatselt palja jala otsa. Mõtlesin, et näe, kuhu inimene võib langeda.”

Koer sai kasvajast lahti “Audis” olemise ennetamiseks ja jõuvarude kosutamiseks lippab Veronika teadlikult kord nädalas joogatrenni. Seal saab lõdvestuda, et täie hooga edasi toimetada. Peale poegimise kergendamise püüab ta loomi tervendada – inglite abil. “Kas õnnestub või ei õnnestu, aga tihti näen muudatusi, seis on läinud teiseks isegi üleöö.”

Praegu püüab naine aidata Wobbleri sündroomi põdevat Robit, kellel on kaelalülid kinni, mis tekitab koerale koordinatsioonihäireid. “Kui tuleb hoog, paralüseerib see jalad. Koera võiks magama panna, aga ta on nii elurõõmus. Haarab mõne asja ja tatsab oma kangete jalgadega ringi. Näen, et seda elurõõmu ei saa kustutada.” Nii teebki naine tervendamispalveid, et koeral pisutki parem oleks. Ja loom peab vaatamata ravimatule haigusele vastu.

Kord oli Veronika vanimal koeral Merril igeme peal kasvaja, see veritses, segas loomal söömist. “Palusin ingleid, et kui saab, siis aidake. Kasvaja võttiski tasapisi sellise arengu, et läks alt suuremaks, aga ülalt kitsamaks. Ühel hetkel tundus, et selle saaks ära näksata.” Perenaine kartis 15aastast koera operatsioonilauale panna, sest nii vana looma süda ei pruugi tuimestusele vastu pidada. Kuid dr Tähnas sai hakkama kasvaja eemaldamisega ilma tuimestuseta. Asja tegi lihtsamaks, et müstilisel moel oli kasjava muutunud käepäraseks. Loomale tuli pärast oppi palju elujõudu juurde.

“Kõik probleemid elus pole lahendatavad. Vahel ma ka nutan ja ahastan. Aga ma ei blokeeri kunagi negatiivse mõtlemisega parimaid lahendusi. Ei ütle “ei”, kui saab öelda “jah”,” on Veronika tulvil eluusku.

Kommenteerimine on suletud.