Allikas: Eesti Ekspress – Lemmik.ee
4aastane must labradori retriiver Maali on pimedate juhtkoer – üks vähestest koertest Eestis, kes seda tööd tegema koolitatud. Maali ja tema kasutaja Rea Kukk (33) käivad igal pool koos. Ujulas ja poes, keelekursustel ja tantsusaalis, kirjutab Eesti Ekspress.
Kümme aastat tagasi pärast suhkruhaiguse tagajärjel pimedaks jäämist ei käinud Rea kaheksa aastat ilma saatjata oma Laagri kodust väljas. Mõnikord aitas ema tal minna bussi peale ja linnas tuli keegi teine peatusesse vastu, kuid see oli ka kõik. Ent ülemöödunud aastal sai Rea endale koera, musta labradori Maali.
Ametlikult ei ole Rea Maali perenaine, on hoopis “kasutaja” (koera omanik on juht- ja abikoerte kool).
Algul pidi Maalist saama hoopis narkokoer. Igatahes on Maali juhtkoerana nii hea, et tänavu valiti ta Eesti parimaks.
Ta oskab hoiatada risttee lähenemisest ja teavitada, kui ees on astmeid (selleks paneb koer kaks esimest käppa takistusele). Päris mitut teed tunneb labrador ka – mõistab minna kodust näiteks Laagri rongijaama ja bussipeatusesse ning Tondilt omakorda Pimedate Ühingu majja. Aga maha pillatud esemeid tähtsalt sabaga vehkiv Maali suuga väga üles tõstma ei kipu.
Enam-vähem tühjad on Rea ja Maali kalendris ainult pühapäevad. Muidu on alati midagi teha: laulmine, inglise keel ning ujumistrenn. Esmaspäevad on kogu nädalas veel kõige erilisemad, sest siis toimub Tondil Pimedate Ühingus tantsuõhtu.
Enne teeleminekut keerleb Maali õhinas esikukapi juures ja laseb Real endale selga panna kaelarihma ja spetsiaalsed rakmed.
Õues tarmukalt edasi rühkiv Maali lausa sikutab Read endaga kaasa ning kord tuttavale kõnniteele jõudnuna liigub tandem edasi kiireminigi kui tavaline jalakäija. Takistusi – lambipostid, sügavad augud asfaldis, kõnniteele lohistatud kivid, majanurgad – välditakse sujuvalt. Tõrkeid võib tekkida eestkätt siis, kui mõni sõiduk ootamatult oma ukse või pagasiluugi avab. Autodesse hüppamine on nimelt Maali nõrkus, nagu seda sügaval südamepõhjas on ka prügikastide lummav kutse.
Korra on Rea ja Maali linnast tulles ka ära eksinud. See oli suvel juba kodu lähistel. Kuidagimmoodi pööras Rea ära vales kohas ning jõudis lõpuks metsa välja. Ühel hetkel lõid oksad vastu nägu ja seal, puude ja põõsaste vahel, ei osanud ei tema ega koer enam kuhugi edasi minna. Õnneks oli taskus olemas telefon ja pärast tunniajalist otsimist leidis Rea ema eksinud üles.
Viimased kaks aastat koos Maaliga on Reale andnud tagasi palju tema kunagisest vabadusest: “Sõber on ikkagi nagu kaasas, tead, et oled kellegagi koos.”
